Turvatunne
Maandus on see, kui inimene kogeb kus ta seisab ja läbi selle ta teab, kes ta on. Olles maandatud, inimene tunneb, et ta on oluline, “ta on keegi”. Olla maa peal, olla oma kehaga maa peal, on tänases ühiskonnas oluline meeldetuletus. Väga palju tegeletakse vaimse teekonna otsingutega, kuid kahjuks on see inimesed liigselt pähe viinud. Läbi nende praktikate inimesed hõljuvad õhus või on liiga palju peas. Hääle töös kogen, kuidas inimesed on õppinud tunnetest mõtlema, kuid keha ei valeta kunagi ja hääl “ütleb”, kas sa mõtled või tunned.
Maandus suurendab turvatunnet. Nii tunneb inimene maad enda jalge all ja siis saavad jalad puhata sellel. Kui inimene on üle laetud (meelelahutusest) – liiga põnevil, siis ta kipub ära lendama. Vaatamata põnevusele on seal alati detail ärevusest või ohust, ohust kukkumise/eksimise ees. Kukkumine on kui eksimine.
Suund allapoole – maandusesse, on tee tunda päriselt rõõmu. Tõelist rõõmu pakub hinges inimesele millegi tegemine, päriselt tegemine. Kui sa mõtled sellele, kuidas beebi esimest korda end kõhuli keerab. Milline nägu tal peas on?
Inimesed, kes kardavad maandust, blokeerivad võime täielikult alistuda. Kui ei ole usaldust, on kontroll. Minna laskmine tähendab kehas alla laskumist. Alateadlikult hoiame end kogu aeg kogu kehaga üleval. Me kardame kukkuda, me kardame eksida, kardame minna lasta.
Kui me surume end ülesse ja eemale alakehast, kaotame me loomuliku rütmi ja armsuse. Balansis inimene on rahulik ja lihtne. Temaga on hea ja nauditav koos olla.
